Reisi algus

Kuna buss liinil 3209 hakkas liikuma Kuressaare südamest, valdas mind ootusärevus. Bussipeatus oli täis kauneid hetki – inimesed tulid ja läksid, naeratused ja lastemüra segunesid õhus. Tõstsin pilgu taeva poole, kus sinine oli kaunistatud valgete pilvetükkide ja sooja päikesevalgusega.

Teekonna esimene pool

Reisi alustades tundsin, kuidas buss higistab ja ruttab elava loodusmaastiku poole. Lahtised aknad lubasid sisse lasta värske mereõhu aroomi, mis segunes metsade ja põldude lõhnaga. Iga mööduv hetk tõi esile kõrged puude kroonid, mis seisisid uhkelt maastiku kohal.

Vahepealsed piirkonnad

Naudingu ajel vaatlesin, kuidas maastik vaheldus – avarad viljapõllud andsid teed tihedamatele metsadele. Üksildased talud ja karjamaad, kus loomad rahulikult murdu näksisid, lõid pildi, mis peegeldas Eesti maaseiklusi. Buss sõitis mööda teid, mis kurvis ja pöörates viisid meid peaaegu unustustele.

Lähenedes sihtkohale

Peagi hakkasid teed juhtima meid Hakjala suunas. Ahnelt vaatasin aknast välja, kui üha enam hakkas tunduma, et sihtkoht on lähedal. Ootuse moment kasvas iga mööduva peatusega, samas kui bussijuhi rahulik hääl kuulutas, et peagi oleme kohal.

Kohale jõudmine

Viimaks, kui buss peatus Hakjala peatuses, tundsin rahulolu. Kõik need hetked, mis viisid mind siia, olid nüüd justkui unelmate teekond. Astusin bussi uksest välja ja hingasin sisse värsket õhku, tunnetades, et iga reis on omaette seiklus. Igatsus ja uued avastused ootasid mind ees.