Reis algas Võrust, kus bussijaama sumedes segunesid ootavad reisijad naeratuste ja kerge elevusega. Hommikune päikesevalgus eredas sinises taevas tõi välja teed, mis viisid meid kohtadesse, mida olime alati soovinud avastada. Buss, mis kandis liininumbrit 179, oli meie sõiduks valmis, ja peagi väljusime teele.

Teekonna esimene pool viis meid läbi rahulike maastike, kus ümbritsevad metsad ja põllud andsid tunnistust Eesti maalähedasest ilu. Rohked rohelised toonid ja aeg-ajalt silma jäävad väikesed järved meenutasid, kui elujõuline ja kaunis on meie kodumaa. Bussil oli rahulik tempo, ja iga peatus tõi uusi inimesi, kes jagasid meiega seda teekonda.

Vahepealsed piirkonnad avanesid meie ees nagu avaramad lehed raamatus, igaüks oma lugudega. Kohalikud elanikud naeratasid, kui nad mööda meie bussist jalutasid, ning lapsed lehvitasid bussile, kui see peatustest mööda sõitis. Iga sõitja, kellel oli unistus või eesmärk, oli oma mõtetes, kuid kõik tundsid, et oleme teel kuhugi erilisse.

Lähenedes sihtkohale, hakkas tee muutuma järsemaks ja kitsamaks. Buss pööras mugavalt kurvidele, ja iga sõit meie sihtkoha poole tõi endaga kaasa suure elevuse ja ootuse. Akendest välja vaadates nägime, kuidas loodus üha enam ellu ärkas, ja teadsime, et peagi jõuame uutele avastustele lähemale.

Kui buss lõpuks Võrru tagasi jõudis, oli see nagu suure seikluse lõpplahendus. Reisi jooksul omandatud mälestused ja uued tutvused jäid selgelt meeles. Iga peatust ja teekonna jooksul elatud hetki vilksatasid mõtetes, tuues esile selle, kui tähtis ja eriline on iga sõit meie kodumaa kaunites nurkades.