Reisi algus Võrust oli nagu suur seltskondlikule üritusele minek. Bussipeatus oli täis ootusärevust, kui reisijad kogunesid, et alustada teekonda liinil 118A. Nägu rõõmus ja meeleolu kõrgem, astusid kõik üheskoos bussi, et avastada uusi paiku ja nautida maanteede kaunist loodust.

Esimene pool teekonnast oli tõeliselt lummav. Üksikute metsade ja laante vahel looklev tee, mille ääres sirutusid viljapõllud ja rohelised niidud, andis võimaluse nädalavahetuse muredest eemal olla. Buss liikus sujuvalt, nagu aeg oleks peatunud, ja reisijad jälgisid, kuidas maastik vaikselt muutub, kui nad suundusid Lasva poole.

Vahepealsed piirkonnad kätkendasid endas oma unikaalset ilu. Iga peatuse ajal, kui buss tegi kiireid peatusi, avanes aknast kaunis vaade. Väikesed külad, mis olid peidus metsade sees, pakkusid meelerahu ja rahu. Iga peatuse juures oli võimalik märkida kohalike inimeste igapäevaelu, mis muutis reisi veelgi elavamaks ja kaasahaaravamaks.

Lähenedes sihtkohale, hakkas buss taas koguma kiirus, tuues reisijad lähemale Lepassaarele. Maastik muutus üha enam silmatorkavaks: metsad sulandasid end avatud maastikeks ning silmapiiril ilmusid esimesed märke sihtkohast. Iga sõit, igasugused looduse häälitsused ja lõhnad, tõid esile uue ja unustamatu elamuse.

Kohale jõudmine Võrru oli sama meeldejääv, kui oli olnud ka algus. Buss peatus taas peatuste järjekorras, andes igaühele võimaluse astuda tagasi oma maailma. Reis, mis oli täis kauneid hetki ja uusi teid, lõppes, kuid meenutused jäävad. Liin 118A oli viinud reisijad seiklusest seikluseni, unustamata hetkigi, et iga teekond on omamoodi kunstiteos looduse keskel.