Reisi algus Põlva bussijaamast oli nagu uue seikluse algus. Buss, vajalikud reisijad ja kerge elevus õhus, moodustasid tõelise ootusärevuse. Käega kergelt aknale toetudes, vaatasin, kuidas linnakoht järk-järgult taandub, andes teed avaratele maastikele.

Teekonna esimene pool oli rahulik ja mõnus. Buss rullus üle maanteede, mis lookles läbi kaunite metsade ja viljapõldude, kus päike mängis lehtede kohal. Tuuleõhk uhas sisse avatud aknast ja andis mulle energiat, et nautida iga hetke. Kõrvalistmel istuv reisija rääkis vaiksel häel, jagades lugusid kodukoha ilust.

Vahepealsed piirkonnad tundusid olema justkui looduslikud sissekanded, mis viisid mind unistuste maailma. Vana taluhoone, rohelised põllud ja eemal paistvad metsad loovad pildi, mis jääb meelde. Buss sõitis läbi Lina, kus igas sõidureas peatusid hetkeks loomulikud rütmid, lastes kaunil maastikul end ilmutada.

Lähenedes sihtkohale, tõusis elevus taas, kui buss suundus Lao poole. Maastik muutus järk-järgult, avardudes ja lummates mind igas pöördes. Iga peatus tõi kaasa uusi häälitsusi ja lõhnu, mis ainult süvendasid selle reisi erilisust. Reisijate naer ja vestlused täitsid bussi meeldiva heliga.

Kohale jõudmine Põlva bussijaama oli nagu unistuse täitumine. Buss peatub vaikselt, jagades sõitjatele võimaluse astuda välja ja nautida seda erilist hetke. Kiri „Tere tulemast” kuuldus justkui kaugel, kui astusin maale, tunne, nagu oleksin teinud tiiru uues maailmas. Kõik need hetked ja mälestused jäävad mind saatma igavesti.